lõpp kirjutamisele

ta on nii pisike, et mõte hakkab hüplema, kui teda enda silme all näen
ja ta joonistab kõikidele valgust
ja rõõmu
ja tantsu
ja kõlbluspolitseid kalasabaga
(oonäkid, oonäkid)

on 19. sajandi lõpp ja kõik ootavad aina progressi ja tema oma surma jättes silmapilkudesse need hetked, mil inimesed lihtsalt armsatavad

Henri de Toulouse-Lautrec (1864-1901)

Hämmastav, kuidas inimeste saatus halvab. Lood tõmbuvad nägu krimpsutades ja silma vaadates minu poole, et ma räägiks, kirjutada, noh viimase oskuse, olen ma aegamisi halvanud, nõelanud ennast skorpionina kirjutamisel tühjaks. Pogenistide kammaijaa solvamiste ja solvumistega on omamoodi vahva vaikuse ja rahu taustal poes, kus tegelikult mitte midagi ei juhtu, on tore. Kuigi... Kuigi kogu aeg halvab mind tegutsemast veel miski ja sel pole pistmist ei loovuse, ande ega ka mitte sõnadega. Seniidid, orbiidid, armastused, lood, mis maskide varjus tehakse sõnadest päriseks - see on põhjus, kui loodaval teosel pole põhjust, vaid ainult vulksumise eesmärk ja selle vormgi täidab vaid vulksumist, siis pole sellel ju mõtet ei suuremas ega ka mitte vähemas plaanis ja see on omakorda päris hirmus. Loomine on loobumine sellest hirmust, et asja tähenduslikkus sinu enda jaoks ei võiks olla siiralt-ausalt loodavas olemas. Muidugi ei taba lugeja-vastuvõtja seda sinu isiklikku kirgastust, ta tabab enda kirgastust sinu tekstis, pildis, naeratuses, installatsioonis, tabab ennast inimesena. Kas mina suudan ja kas ma tegelikult ka tahan luua midagi sellist, autorist surnud, enesest elus ennast julgelt põhjendavat olendit (tegelaskuju näiteks)? Kõik on seotud loomisprotsessi täiustumise ja täienemisega iseeneses. Uhh... Mu kallis Baudelaire, mu armas Ford, mu kullake pliiaustajast autopaugutamise lõpetaja, kessa tegid meile sellise teose, mille all kannatab terve maailm haigusi.

Varem pani mind loomise puhul kartma muutus, sest tõesõna kirjutades maailm trasnformeerub, muudab ennast otse ise. Eriti, kui see on hästikirjutatud teos - sis tekib see Platoni paanika, et äkki seekord ei tohiks. Aga tegelikult - julgust, mu kullakesed, julgust!!