Gilgamešile
me ei rääkinud sellest
aga seisan su eest
ma olen metsik ja tige
kui sa ei armasta mind
nendel külmadel
hommikutel
selles rõskes toas
millest õhkub su lõhna
oma kaenlaalused
olid sa ära raseerinud
oma huuled
valgusega võidnud
ja ma tundsin
et täna võib minna
mõnda eeposesse
vibu õlal naeratus suul
ja olla kõik need
jumalannad või jumalad
keda sa endaga tahad
läbi põrgute ja paradiiside
vedada
ma nägin und
vanaema nägin
mul oli nii suur hirm
et me kahekesi
(me magasime ühes voodis kunagi kui olin väga väga väike)
me kahekesi tõusime otsekui tiibu raputades õhku
voodist
ja lehvisime valge voodi kohal
sest tundus
et tuppa oli sattund nähtamatu olend
ja tundus, et too oli paha olend
ja kui ma seal vanaema kallistasin
nii voodi kohal oma tiibu liigutades
sain ma aru, et ma olen juba kakskümmend seitse vana
ehk vana
ja vanaema on juba ammu surnud
aga siidine taevas ja siidine voodi
on ikka veel alles
siin
eks elu pärast vaatab,
mis saab.
ilus luuletus
ma mõtlen ausust
sellist, mis on nii läbiv
et sa ei saa tekstile tegelikult
päriselt vastu vaielda
tekst lummab sind
kisub kaasa
ja mõnes mõttes ka lahti
su enese haavad
ja vastust
eiiii
ilus naine päris lõplikku vastust
ühelegi mehele ei anna
nii ilus luuletuski
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar