John Currin (1962) ja tema imekaunis Rachel, kes kujutab hetkel mind.
hetkesile
nagu ilu nimel ikka
minnakse sõtta
nii nagu ilus naine
nii võib ka sõna ilus olla
nii et sõtta
temagi eest
ja vaielda ennast seaks
kui muud üle ei jää
ja sõna ületab ootused
virgutab ennast
nagu NOOR Stalini portree
mõnel vahkpunasel propaganda pildil
ja kutsub sõtta
kutsub
enesel tiinelt meeles
et inimene elab ainult üks kord
saiapudile
nõustun
küll see kapp on ikka
paras
allikas
ja õlekõrs
millest haarata
kui tahaks
kirjutada
soliidsetele vanameestele
Eestis
auto ei pea olema
tagumendi all
et olla soliidne
mingi muu asi peab olema
kakskend aastat tagasi
käis mu memmel kosilasi
kõik väga vonksid
ja soliidsed
see tuleb kuskilt
mujalt
see väärikus
mis tõmbab
mind isiklikult
tõmbavad viigipüksid
ja naeratus
mõne väga vana onu poole
1 kommentaar:
Ma ei saa üle ega ümber tundest, et see kaunis Rachel meenutab mulle väliselt Koo-Koo the Bird Girl'i. See rikub kogu selle ilu ära. Ja ära guugelda seda nime, muidu rikud endagi jaoks Racheli ilu ära.
Postita kommentaar