03 detsember 2011

kallistusvalmis poiss Musta laega saalis

ohjeesus
ma lihtsalt ei taha enam oma telefoniarveid näha
iseennast peeglis ka mitte

Iga kord kui ma kuhugi töövestlusele jõuan, jõuan mingile mittetuttavale pinnale ja mul tekib hirm, ahastus, paanika. Seal nad sis istuvad tähtsad mehed ja mul on tunne, et ma hakkan nendega flirtima, et ma mängin pisikest plikat tugeva ja jõulise naise asemel. Isa tuleb meelde. Naeratada võimalikult palju ja võimalikult närviliselt. kus ma olen? kus?

ja sis ma võtan selle emotsiooni endaga kaasa. selle ebakindlaks olija tunde - kunagi ütles keegi mulle, et K, et ainus asi, milles sa kindel võid olla, on sinu kirjutamisoskus. vaevalt. siin ma sis olen ja minu bloggi võib lugeda ainult kaks inimest, sest ülejäänud teevad sellest kõigest idiootseid järeldusi, ka minust ja mul on ühelt poolt kurb, teisalt kummaline olla. ma ei saa aru, mida ma tahan ja miks ja see tekitab põtkiva jooksu tühjusse. kümme katset proovida ei midagi. seista - ilusasti riides, vähemilusasti, jne. enamus jaolt üksinda - eemalolijana sellest konkreetsest probleemist, mida ma hetkel lahkan, milles ma elan.

aga me kõik oleme ju

miks sa siin oled?

see on kuidagi filosoofiline küsimus, millele on kuradi raske vastata

miks see poiss mulle peale oma luulekogu kinkimist ütles aitäh

sellele on veel raskem vastata

ta on poiss
ta on väike
ja ega ma ka suurem pole ja ta on minusse armunud
ja ega ma ka vähem pole armunud ma mõtlen

ta surub mu hetkeks endale vastu ja ma kuulen temas vaikset häält
tegelikult surun mina, sest ma ei suuda temast lahkuda kallistamata
ja see on imelik
see kallistus

töö juures on kõik hästi. ma olen õnnelik, aga ometi otsin uut kohta, sest raha on vähe ja ma ei oska enam kuidagi olla. eile näiteks rääkisin ühele poisile tantrajooga õpetajast, päris imelik oli rääkida, noh kõige lõpus sain aru, et ma tohiks talle sellest rääkida, aga ma ei saa, ma tõepoolest ei saa

ma tahaks et see poleks enam nii keeruline ja ometi ma olen ennast sinnamaale mõelnud, et on keeruline. paremal küljel istuvad Hedda Maureri ja Akugatawa ja Jõerüüdi ja Sartre´i raamatud, mina olen segaduses - millest alata

eile pidanuks Ivoga jazzul olema

ma ei suuda, midagi on valesti, midagi on väga väga väga valesti ja vahel on tunne, et ma lähen katki sellepärast või teen kellegi teise katki.

vat selline kurbus on

Kommentaare ei ole: