06 september 2017

Priviligeeritud valge naine

Ajaliselt koperdas ta päris tihti enda otsa. Kaes oma üksiklust kui osa millestki suuremast - vapramast, õilsamast. Ta lihtsalt oli. Keevaline valge naine, kelle sõlmpunktilisteks naerupausideks olid vaikused. Mis kell ja mismoodi ta koju läheb? Kellega? Kui kauaks? Ega ta seda ei teadnudki! Kujutas endale plaaniliselt ja mõnikord ka paaniliselt ette. Vaikusest tuli riivava olendi - ehk eneseanalüüsi kõrk mask ette. Inimesed ei mõistnud teda - seda keevalist valget naist, kellel justkui olid privileegid, aga tegelikult ta lihtsalt ootas oma inimeseks saamise privileege. Enne seda oli ta lihtsalt keegi kuskil.

29 august 2017

Ei oska kommentaari

"Võimalik. Võimalik," kordab Joonas pilku Minnale pöörates, silmad sihivad naise pupille, mis on suuremaks läinud lihtsalt sellepärast, et kuidagi on nad sattunud suuremasse varju külapoe kõrval, kui see kevadeti tavaliselt on. "Verhtina on selline küla, kus on ikka kombeks olnud inimesi põletada. Teate küll, meil on siin isegi mälestusmärk..."
"Joonas, te ei vastanud mu küsimusele... Kas Helena pandi põlema? Või mis on teie arvamus? See, et Verhtinas on kiriku kõrval mälestusmärk 1567. aastal põletatud nõiale, ei tähenda seda, et Helena oleks põlema pandud. Te väitsite, et tundsite teda."
Kõhn, tubakast ja alkoholist läbiimbunud, päikesest parkunud, kartulivagudest mustaks läinud riietega vanamees vastas noore naisele.
"Einoh... Tundsin - ma olen külajoodik. Ma ei tunne kedagi või siis kõiki pealispindsel kombel. Teate küll. Detektiiv, ma ei oska teid aidata. Ta elas seal - külapoe taga, väikses majakeses, kuhu kutsus inimesi külla. Mind ka. Kellelgi polnud põhjust talle kallale minna. Ta oli võib-olla liiga ilus, aga me oleme siin kõik mulla poole. Ilu häirib harva meie suhteid. Ja need, keda häirib, käivad kümme tundi päevas linnas tööd tegemas, neil pole aega kellegi ilu passida. Aga sellelt Tiganiku talu proualt võite ikka küsida, äkki teda häiris Helena ilu."
"Kas see võis olla põhjuseks, et ta põlema pandi..."
"Endiselt. Ma elan siin, aga kui te arvate, et ma tohin inimeste ellu ronida ja teha, mis ma iganes tahan nendega, siis te eksite. Mul pole olnud seda õigust kunagi. Ta tuli - tegi tolle väikse uberiku ilusaks ja kutsus inimesi sinna kord tantsima, siis luuletusi lugema, siis laulma. Püüdis korraga - siin nõidade külas kultuurimaja korraldama hakata. Ja see oli armas. See liigutas. Sellepärast ei oleks teda nagunii maha tapetud. Teate küll... Aga see Tiganiku proua, see.. Nimi ei tule meelde... See... No minge sinna Tiganikule."
"Tiganikule?"
"Minge poodi, küsige kus see täpsemalt asub. Tiganikul on sääne proua, kes käib kah kümme tundi linnas tööd tegemas.Kaitseb kurjategijaid ja häid inimesi seaduse ees. On selline - advukaat. Mindki on korra kaitsenud. Aga ta on... Ta oli kuidagi Helena vastu. Mitte nähtavalt. Lihtsalt Helena pani ta aednikust mehe luuletusi kirjutama. Omamoodi tragöödia tekkis sinna majja. Mees ei tahtnudki enam erinevatesse aedadesse hostasid ja maranaid planeerida ja... Istus hoopistükkis kodus ja kirjutas luuletusi, siis aga jooksis Helena juurde, et vaadaku... Kas see nüüd ta prouale meeldis... Teate! Ei oska kommentaari, nagu nad linnas kostavad sellepääle."

25 august 2017

Humans Against Machine

Ma armastan must-valgeid teooriaid. Need on fantastilised, eriti olukorras, kus inimesed usuvad nii kindlalt, et nad teavad, kuidas asjad käivad. Lugude seisukohalt on muidugi mõistlik, kui on head ja halvad inimesed-tegelased. Aga ausalt öeldes, maailmas, kus enamus tegevusi toimub/toimib läbi arvuti ja läbi tehnoloogia, isegi iseliikuvad bussid purjetasid kuu aega Merepuiesteel edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Ise istusin ühes. Maailmas, kus omamoodi superstaariks on Mark Zuckerberg (uskuge mind soetasin isegi tänu Business Insiderile tema lemmikraamatu), on kuidagi päriselt imelik vaadata "Terminaator 2". Äge on kah!

Aga kui me kalliga koju sõitsime, siis täitis mind kummaline äratundmine ja eemaletõukamine Linda Hamiltoni Sarah Connoris. On jah üks vihane naine, kes kõmmutab inimesi maha ja on üldse - hull. Kaitseb omast arust tsivilisatsiooni, kus inimesed on peremehed, ja masinad mingid imelikud jublakad, mida saab kasutada ainult tapmiseks või ringi sõitmiseks. Aga päriselt ka - imelik on. Ja veel imelikum on, kui tahetakse tappa, inimest, kes tegeleb nendesamade masinate arendamisega. Et see inimene on nn creative , kusjuures, kui minna nüüd mistahes ärifoorumisse või teha lahti Äripäev, leiab selle suurepärase loomingulise töö üles. Tehnilisi vidinaid müüa.



Nii nagu mu eelmises jutus, kus ma põhjalikult kirjeldasin õnnetut ema, kes sattus oma lapsele pornograafilisi termineid seletama, sest noh - oli teine Jänku-Jussi multikate asemel pornot passinud youtube´ist - nendin ka seekord, et tulge olukorraga toime. Minu meelest - ja see osa minust on kohutav, üle, kõikenudiv - tuleb armastada lõpptulemusena ikkagi neid võimalusi, mis tehnoloogia meile pakub. Ja kui tundub, et neid võimalusi on liiga palju, need on liiga olulised asjad saavad selle poolt tehtud, inimene ei oska nende võimaluste piiramisoskusega arvestada, siis on ta lihtsalt loll. Ja see on niisama päevselge kui paljud teisedki asjad.

Alati võib ära anda nii teenijale kui ka masinale oma nõudepesuoskuse, koristamisoskuse, liiklemisoskuse, kui ka muud asjad. Lõpptulemus on see, et varem või hiljem tuleb ju oskusest puudus, siis kui ise peaks midagi teha suutma. Ilma masina või teenijata, süüa näiteks teha.

Üks asi on loomulikult - inimeste loomuomane vajadus - osata erinevaid asju teha. Teine asi on loomuomane laiskus, mis muide tekitab meis natuke teisi olukordi. Minu meelest see imeline lõik filmis "Terminaator 2" - see maagiline ohkuiloomingulised süsinikupommi leiutajad te olete, näitab mingisugust tuima ja täiuslikku nõdrameelsust. Seda teatud hoolimatust, mis kipub asju korrastama siis kui kellegi aju on midagi loonud, kes süüdistab loojaid masinate tegemises, mõistmata, et enamus inimesi loomuomases laiskuses vajavad-tahavad enda ümber võimalikult palju masinaid. Seda mõtteviisi, et tehnoloogia peatugu ja terminaator sulagu sulatusahjus, seda iseloomustab eelkõige teatud sorti lühinägelikkus, ehk kiviajalik arvamine, et rohkem pole inimene võimeline välja mõtlema, et rohkem inimesi ei suuda luua masinaid. Ja ma ei räägi humanitaaridest, keda olevat liiga palju! Räägin sellest, et (see mu loomuomane optimistlikkus, eksole) me mõtleme välja veel hullemaid, veel veidramaid, veel paremaid masinaid ja süsteeme. Ainus, mis nendele süsteemidele kõige paremini vastu hakkab, on veel teravam mõistus, veel täpsem ettekujutlus meid ümbritsevast. Kindlasti mitte sulatusahi.

Aga muidu ju täitsa tore märul, mis paneb mõtlema tehnoloogiale ja selle mõjule inimajule ja üldse.

18 august 2017

Nooruslikkusest ja asjadest, millest ei räägita

Aasta siis oli 1934, kuupäev 23. mai, kui kuus politseinikku tulistasid surnuks Bonnie ja Clyde´i. Aasta siis oli 1967, kui Arthur Penn ja Warren Beatty said valmis filmi sellest omamoodi paarist. Tõsijutt, ma ei ole sugugi mitte kindel, et räägin õiget lugu, sest võib-olla olid nad kuulsusaltitena päris tavalised. Päris nagu teismelised, kes katsuvad piire ja ennast, lihtsalt kogemata, enesekeskselt ja uhkelt - saavad nad millekski enamaks. Noor olla on hea. Lihtsalt sellepärast, et ebakindlus raiub nii kõvasti sisse, et inimesed kipuvad kohati isegi täitsa normaalselt käituma hakkama või suruvad teistele oma niinimetatud normaalsust peale - ja nii sünnivad eksalteeritud maailmad. Jack Keruacid, seitsmeteistaastaselt geeniusteks tituleeritud Kadri Kõusaared, umbes samasse vanusesse ja ilusse jõudnud Artur Rimbaud.

Muidugi on vaja ka teatud kauboi-mentaliteeti, usku, et noorus on kõikvõimas. Ja eks minuski ole peidus see jõhker arvamine, et kui ainult oleks võimalik saavutada igavene noorus. No vaadake kasvõi seda imelist 94aastast prouat. Imeline ta on. Nii nagu ka see kaklusklubi stseen, kus teatatakse, et seepi võib teha ka inimrasvast, võib-olla tehaksegi. Igal juhul - see 1967. aasta film oli stiliseeritud viiekümnendate rõivaisse lükatud Faye Dunnaway üle ja üliblondeeritud sirgete valgete juustega - teatud sorti romantiseerimise ülevõimendus. Nagu keegi oleks täiest kõrist karjunud - me oleme hipid (kuigi mis hipid need praegusajal hipsterlikult riides noored ikka on) - lihtsalt püssidega. Midagi kogu filmis meenutas puukaitsjaid Õismäel. Seal nad siis on. Päriselt seadusega pahuksis ja üldse, aga mõned on nende poolt. Ilmselt vihkasid inimesed sama südamest ja sama julmalt pankasid - üks esimesi köitvamaid ja valusamaid stseene, poisist-tüdrukust ja maamehest, kelle kodu on pank ära võtnud. Bonnie ja Clyde magavad kahekesti mahajäetud majas, mida tuleb uudistama selle endine omanik. Aial on kleepitud suur silt - panga oma. Lõpuks seisab mees omaenda endise kodu ees ja kõmmutab Clyde´i püssiga aknaid. Viljatu, tühi, rusuv, jõhker maa, mis sööb iseennast. Muidugi oli sinna vaja Bonniet ja Clyde´i, kes tunduvad otsekui eellased "Klaasmaja" Rex Wallsile.

Me kõik kakleme millegi vastu, me kõik sõidame tühermaale keerutades üles tolmu, kord pageme võlausaldajate, siis politseinike käest, siis... No tegelikult mitte me kõik, aga paljud siiski. Päris paljud stseenid oleks nagu Destin Daniel Crettoni "Klaasmajas". Võib-olla isegi see Rexi sünniaasta, 1934, viitab kergelt Bonniele ja Clyde´ile. Ma ei tea. Ma tõepoolest ei mõista, kuivõrd sarnased saavad olla nii ideeliselt kui ka väliselt ligi 50 aasta vahega tehtud filmid. Jah, 1967. aastal ei saanud keegi kõva häälega välja öelda, et Clyde oli vangis kongikaaslase poolt korduvalt vägistatud. Nii nagu ei saanud Rose Mary seletada, miks tema abikaasa jõi, kuigi vihjeid oli film täis. Imelik ja hirmus ikkagi. Ja vastik. Asjadest ei saa rääkida, aga nagu ikkagi tuleks.

17 august 2017

Tuhkatriinust lapselasteni ja tagasi


Aasta siis võis olla 1993. Ehk olin üheksa-aastane. Detsember, ilmselt pärast kaheksandat, sest see on minu sünnikuupäev, jah olen küll täiesti Jim Morrisoni moega, sest toogi sündis samal päeval. Isa oli vendadega minu sünnipäeval käinud. Memm oli terve nädal otsa mulle kolm napoleoni kooki küpsetanud: üks kooli, teine kirikusse, kolmas koju sugulastele. Kõik isemoodi ja väga ilusad. Meie köögilaud, mis oli algselt mõeldud neljale inimesele, aga igapäevaselt kasutas seda kaks inimest, oli pikalt laiali tõmmatud, nii et kõik külalised - isa ja vennad ja siis veel mõne sugulased - sinna ilusti ära mahuks. Igal juhul tol hommikul - oletame, et see oli detsembri teine nädal, oletame, et see oli laupäev, sest pühapäeviti käisime me memmega nagu aamen kirikus, oletame, et see oligi see hingetõmbamise hetk - tol hommikul istusin ma Evald Okase illustreeritud "Tuhkatriinuga" valgel valgel, sest mingil imelikul põhjusel pidi piduliku päeva laudlina alati valge olema, laual seesama raamat. Minu isa ja minu vennad ja veel mõned sugulased - ei saanud seda lina kuidagi ära määrida, ju nad olid kõik tublid. Istusin ja lugesin vendade Grimmide muinasjuttu Tuhkatriinust. Istusime memmega kahekesti. Memm ei osanud eriti kirjakeelset eesti keelt, ta oli poolsetu ja enamjaolt venekeelne. Nii me istusime ja lugesime. Kahekesti - õigemini mina tõlkisin - oma heale memmele lugu. Miskipärast ajas lugu meid mõlemaid nutma. Vaatasime kahekesti kortsulist "Tuhkatriinut", seda Võru lasteraamatukogust laenutatut ja imestasime ilu üle, mis voogas meisse piltide kaudu. Istusime, imestasime ja nutsime. 

Ja nüüd kui ma loen seda, et enamus lapsi veedabki oma aega Internetis, mitte Tuhkatriinut lugedes, siis on kuidagi imelik, kurb, veider. Et neil polegi kedagi kellega koos kas nutta või imestada ilusate piltide üle, siis on kuidagi arusaamatu olla. Ja ma tegelikult - käinud arvamusfestivalil ja kuulnud, kuidas vanaemadel on joogaks ja tennisetrenniks aega, aga lapselapsed kasvagu ise, siis nii ongi. Mõnikord on see vanavanemate valik, mõnikord on nad sunnitud lapselaste eest hoolitsema. Igal juhul saadetakse mõnikord ehmunud vanavanemale lapselaps kaela. Mida temaga teha, kui ta ei suuda enam imestada "Tuhkatriinu" üle või ei paku talle raamatute lugemine huvi või ta ei oska oma ajaga muud pihta hakata, kui et vaadata youtube`i videosid või mängida mänge? Mida teha loodusest ja keskkonnast võõrdunud lapsega?

Üheksaaastane, kelle lemmiktegevus on videote vaatamine, kelle parim sõber on näiteks kõige hirmsamal juhul juutuuberist hullumeelne natsiradikalist, kes soovitab näiteks tegelda rassipuhastusega? Üldiselt ja ma ei tea, kas see on reaalne, sest mul endal pole lapsi, võiks võtta koos ette retke loodusesse:


Võib-olla tasub isegi võtta šnitti vanavanematest, kes otsivad vastava olukorra jaoks, nagu laps, kellega tuleb tegelda, raamatu. See võib täiesti olla "Sofi loodusraamat". Ei ole "Appi!" tegelikult, on põnev maailm, mida koos on kahtlemata huvitavam avastada kui üksi. Mitte ainult lapselastel või lastel - vaid ka vanematel. Sofi loodusraamatu järgi uurida eesti taimi, seeni, puid ja marju - on kahtlemata üks kihvtimaid seiklusi, mida oma lapsele ja iseendale kinkida. 

Kui tundub, et miski hakkab kuhugi kummalisse käiku keerama, tasub lihtsalt vaadata alguse ja otsaga asju - nagu raamatud tavaliselt kipuvad olema. Alguse ja otsaga. Sest vaevalt, et neisse pornoparoodiaid pannakse või pandud on. Need võib ise otsast alguseni, algusest otsani läbi töötada enne kui lapsele lugeda anda. Need ei tiirle jalututena või hingetutena kuskil Internetiavarustes ringi ja ei ole võib-olla midagi mille otsa laps võib kogemata sattuda. Ja pärast raamatute läbitöötamist - õnneks või õnnetuseks - saada targemaks ka. Teistmoodi küll, kui Evald Okase piltidega Tuhkatriinut lugedes. Ja ma tean, et põlised feministid löövad jalaga vastu maad, et mis eeskuju see Tuhkatriinu on, aga see ei loe. See lihtsalt ei oma tähendust - sest päris tihti inimesed ei mõista, et lood on lood, ja pildid on vahel enamat, kui lihtsalt lood. Evald Okase pildid kindlasti. Ühesõnaga - olgem oma lapsega, andkem talle mõista, et maailm on põnev koht, mida avastada, kui on aega ja võimalust, siis isegi koos. Ja tõenäoliselt - see mu memmekese nutmine tegi mind ka mõnikord vähemtaltsaks, sest Tuhkatriinu oli seda ehk liigpalju, nii nagu Evald Okase peaaegu, et rabedalt pildiks tehtud muinasjutt. 

Vahel tasub mässata tehnoloogia vastu. Vahel tasub vaadata teist, pisut vanemat ja ehk isegi kodustatumat tehnoloogiat - raamatuid. Pilte. Kirja. 











09 august 2017

Raskelt töine värk on

Meil on Henrykuga ulmeliselt tihe suvi olnud. Ehkki tegelikult puhkama me ei ole jõudnudki. Algas see Sõmeru Maaelulaadast - külm jahmatamapanevalt imeline Rakvere ja naljakas Sõmeru.  Või pole lihtsalt jõudnud. Kodu näeb välja nagu hullumaja. Aknad on kevadest saadik pesemata ja otsivad aknategijat kah.

Kõige lõpuks otsustas pesumasin uperkuuti kukkuda ja siin me siis nüüd oleme. Kahekesti. Pesumasinast muserdatud. Homme või ülehomme tuleb uus osta. Lihtsalt tuleb. Akendega sama lugu.

Üle-üle-eelmisel nädalal lebasime kahekesti Kohtla-Nõmmel, siis tuli EstCon Jõgevamaal, pärast Võru, nüüd oli Põlva ja Intsikurmu. Lihtsalt olime. Telkimishimulised ja hullud. Kes oleks arvanud, see suvi on selline, kus ma iga mõne aja tagant telgin ja et mul on pidevalt põnev. Kui ei ole, siis olen soss teises toas näoke padjas kinni ja tukun. Ja niimoodi noh tööpäevadel, mitte tööl muidugimõista.

03 august 2017

Purskkaevust kinno ja sealt tagasi

Täiesti hullumeelne päev - sisuliselt terve linn läbi joostud, hea, et jalad pole villis. Alustasin purskkaevuga, lõpetasin täitsa Kadrioru puu otsas. Jaa. Imelik on see, et ma ei teagi, millega see päev lõpeb. Tegelikult peaksin istuma ikka veel töö juures ja analüseerima andmeid. Huvitav. Huvitav. Kui hästi või siis tuleks öelda, et halvasti, tean ma oma tööd või ei tea. Mõnikord tean seda, et ma ei oska paljusid asju korraldada, ma ei oska inimestele öelda, et ma ei saa teha mingisuguseid asju. Ses mõttes - mitte praegu. Aga noh. Võib-olla ma kunagi jõuan öelda kõvahäälselt, et mitte praegu. Kohe kui kõik aruanded analüseeritud ja tehtud. Tõsijutt. Pärisjutt. Viimane siis palataliseeritud kujul. Jaa-jaa.

Käisime täna üle pika aja kinos. Henryk on kolm päeva järjest päris haige olnud. Voodis lebanud ja täitsa hulluks läinud higistamisest. Ma kah siin kõrval - olen vahelduva eduga linu vahetanud ja märgi külme lappe otsmikul. Täitsa hull värk kohe. Pole midagi öelda. Tegime jalavanne ja sinepiplaastreid, siis läksin apteeki ja proua ütles, et tere-tallinn-selline asi peaks teil ju palaviku puhul puhta keelatud olema. Et hullemaks läheb ju kõik, kui sinepiplaastritega hinge seest välja kütta ja jalavannidega võib ka ju midagi sellist saavutada. Hing jäi sisse, ei jõudnud välja kütta. Täna hommikul sõitsime bussiga niimoodi tööle, et proua potsatas Henrykust ja minust kolm istet ettepoole, kui kuulis gripist. Meie mõtlesime, et jah, vanuigi on seda haigust raske põdeda, lapseigi pole see ka just mõni meelakkumine.

Minul on sellel nädalal mõõdutundetult tööd, natuke seljavalusid, metsikult raamatuid, mida laiali vedada ja siis see elementaarset õhku täis olemine, millega ma kaklen ja millest ma püüan üle olla. Ma ei tea, kas olen või mitte. Vahel, siis kui ma pärast neljatunnist ringijõlkumist ja asjade äraviimist istun oma laua taha ja teen tööd, mis kribiseb-krabiseb adrenaliinina mu veresoontes ringi ja õiendab muga rohkem, kui oleks eeldanud.

Aga päeva roos oli ikkagi see viimane - läksime kinno, et vaadata "Wind Riverit" ja olla kuidagi veidralt tõstetud. Midagi pole teha, kui mu kõrval istub hra stsenarist, siis ma näen ja kuulen asju filmis, mida ma pole harjunud pingsalt jälgima.

Kuulen muusikat, näen lihvimata (või siis lihvitud) dialooge, läbimõeldud (või hoopistükkis läbimõtlemata) kaadreid elust enesest. Kuulen, mõtlen, mõlgutan. Taylor Sheridan ja tema käekiri. Villeneuve ja tema käekiri.

Kuigi ise mõtlen ikka veel pingsalt nendele rahaahnetele turvameestele, kes usuvad siiralt, et neil on õigus. Miskipärast elame maailmas, kus kõigil on õigus kõike ja kõiki tarbida. Teisiti ei tohi. Teisiti on asi kole.

Sul pole naist, no mis mees sa oled, et sul pole naist.
Sul pole meest, no mis naine sa oled, et sul pole meest.
Sul pole head tööd, no mis inimene sa oled, et sul pole head tööd.

Kusjuures tegelikult meil pole seda õigust kunagi. Meil on hunnik kohustusi, hunnik võimalusi, aga me peame metsikult pingutama, et see naine mitte lihtsalt ei oleks, vaid jääks, samamoodi tööga, perega, lastega, sõpradega, armastusega. Me peame endast andma sadamiljon ja mõnikord ei piisa sellestki. Meilt võetakse nad ära. Võetakse mees, võetakse tütar. Võetakse lihtsalt sellepärast, et elu ongi ebaõiglane. Ja sellest tuleb üle olla. Selles tuleb kasvada iseendaks - selleks, kellelt võeti ära, või selleks, kes ise andis ära, või selleks, kellel oli kasvõi see õnn.