26 märts 2018

Me otsime lugusid - Kehrast, Põrgupõhjalt

Ütleme nii, et alati pole me kindlad, miks me kirjutame või loome. Enamasti pole. Mina vähemasti oma asjades nii kindel pole, et saaks kogu aeg mingit uut kirjutamist ja loomist teha. Aga mõnikord mõned asjad inspireerivad mind rohkem, kui oleks oodanud või teeb loovaks nende asetleidmine kui selline. Jah, ma olen õppinud kirjandusteadlaseks. Jah, mulle meeldib lugemine ja mõtisklemine. Jah, enamasti on minus nii suur praktika loom, et ma alati ei saa aru, miks ma loen või miks kirjutan ja siis tuleb peale depressioon. Paha hakkab eesti keeli väljendudes nii lugemisest kui ka kirjutamisest. Nii juhtus umbes 9 aastat tagasi, siis kui ma enam ei tahtnud. Ja ega ma pole tükk aega tahtnud, aga mingi sundus on olnud ikka. Ise ka täpselt ei tea, mis selle sunduse taga on. 

Siis aga näe - kutsutakse (mitte konkreetselt mind, vaid kõiki kellel võimalik ja tahtmine) Kehrasse kuulama ettekandeid kirjanduse ja koha kohta. Silmad löövad hetkeks särama. Haaran Henrykul varrukast ja seal me siis oleme jooksuga rongi peal ja rongi pealt renoveeritud jaamahoones. Ja nii saab alguse üks meeleolukas ja meeliülendav päevake. Muidugi oli meeleolukas ka koerte sõbrustamine raudtee ääres. Kaks põnevat valget ja suurt peni teineteist kaelustamas pineva uudishimu ja hoolimisega. Ja kõva klähvimisega. Perenaine kisub oma kena koerukest lapsevankri poole, peremees püüab oma armsat peni enda poole kisku, aga lõpptulemusena on nad ikka põnevil teineteise olemasolust. Nii nagu elu ikka. Või armumine.

Siit sellest olukorrast jõuame kohale. Teate küll sinna, kus olen lugusid taga ajanud koos inimestega kahasse, Sõnumitoojasse lugusid loomulikult. Aga eest leian enda jaoks midagi üleinimlikult armsat. Leian Birkenruh, leian Anija mehed, leian imekauni Marie Underi, kes aeglaselt armub Friedebert Tuklasse, niimoodi tõsimeeli, jõuan Vargamäele, jõuan Oru Antoni ja Leeni Ploompuu manu. Kaen korraks sisse koos kõige kallimaga. Jõuan Evelyn Fridoliniga Frank Ghery juurde. Sõidame Koitjärvele, kõnnime mööda seda veert Kõrboja perenaise juurde, kuuleme ta kena häält, koos Krõõda häälega. Tuleb välja, et nad on siin kõik olnud. Nad on siis kõik kirjutanud. Tuglas, Under, Vilde, Tammsaare. Uhke värk. Katrina Helstein. Veel uhkem värk. Viimane kirjutas siin põhjalikult Põrgupõhja veetorudest aastal 2013, Tammarust (kes oli paras tammaru ja vallavanem tol kaunil ajal), Marko Mihkelsonist, Urmas Laanemist (tollest aukodanikust aastal 2013). Aga jah, kaedes toda kummalist hetke vanast naisest, kes on üleriietatud ja  tassib taga ratastega kotti, kes seisatab keset konverentsi lava, otsa Annika Heinsalu jutu ette, kes ei saa aru, mis ta tegema peab, kuidas olema, kes mõjub nagu üks õnnetu kassipoeg või rumal vasikas või lihtsalt, midagi ülielusuuruskohatut seal, siis ütleb hea kõnepidaja, midagi, mis vist võiks olla kõigi huulil, kes kunagi lugusid räägivad. "Palun istuge siia toolile!" ja too õnnetu kohatu vaene vanem proua istubki. 

Lugu ongi see, mida me tegelikult kõikides olukordades otsime. Lugu ja inimene tolles loos. Koht muutub täis kohaks, kui seal on lugu. Ta pole tühikoht. Nagu sõna pole tühi sõna, kui sellega on tutvunud inimene. Ja eks me kõik soovi elada kohas, mis on täis lugusid ja tegelikult ka inimesi. Kui kohas on lugu, siis seal on ka inimesi. Nagu Mart Kanguri 2015. aasta luulekogus kirjutatatakse: 

(või kirjutas mart kangur või sundis teda tema kõrgusekartus) 

Tühjad sõnad

ära tee tühje sõnu
on sama hea öelda kui
ära tee tühje maju tühje nõusid
tühje pabereid

mina teen tühje sõnu
las nende täide 
jääda neile kes
neid täide 
viivad

(lk 9)


14 märts 2018

Lemmikasi

Leidsin lihtsalt ühe lemmikasja oma igapäevases ehitusinseneri tütre elus.

12 märts 2018

Õlletuurilt tatrapudruni ja tagasi

Õlletuur. Ahjaa - laupäeval klõbistasime Henryku ja Kerstiga mööda Kopli lumemärgasid tänavaid kõrvad avali hra Juskele ja Raidile. Ikka veel tuleb meelde üks klient säält mu Kristiine Apollost, kes hoidis silmad maas ja ütles, et Juku-Kalle, oh Juku-Kalle, oi Juku-Kalle, kes sa oleksid võinud olla järgmine Jüri Üdi. Aga Juku-Kalle ei olnud ega olnud, temast sai hoopistükkis ajakirjanik ja baarikülastaja, kes on endast välja viinud mitte ühe vaid kohe mitu baaridaami ja baarihärrat ja kuidagi suutnud ennast sealt sellest endast välja viimisest ausasti ja sotsiaalse nutikusega välja vingerdada.

Vingerdamine on muide tähtsaim tegevus tänapäeval ja üldse. Millal see pole olnud tähtsaim?

Kui meist kõigist saaks Juhan Viidingud, siis oleks hirmus. Kui kõik me oleks kivisildnikud, siis ilmselt muutuks ilm koledaks. Parem olgem need, kes oleme. Aga kes me oleme? No ma ei tea. Võtab julgust, et olla eikeegi kellegite seas. See on muide tsitaat tollest filmist, kus serblane mängib Dovlatovit. Õlletuur, kus ma kougin lahti pisikese Vana Tallinna ja need pikad jahimehevorstid ja närin neid nagu hullinimene. Kougin endagi lahti ja mõtlen, et aeg aina libiseb hukatusse, nii nagu kõikide vanainimeste jaoks kohane. Vanainimeste värk, kas teate. Vanainimeste värk, kas teate. Mina vähemasti arvan end teadvat.

Minu lemmikbaar ongi too Maailmalõpu kohvikuks kutsutu. Too Kopli liinide kõrvane. Too veidralt lehkav 1990ndate ajastust ja tolleaegsetest inimestest läbiimbund hullumeelselt äge koht. Lausa imelik on mõelda, kui palju seal juhtuda on võinud. Mäletan, et aasta siis pidi olema 2013, kui me Kauriga Kopli viimastes peatustes käisime. Vist oli sügis. Vist oli väga lehine. Vist oli ilus ka. Me läksime kirikusse seisma. See mitmetest lõhnadest ja häältest ja lauludest tiine vene õigeusu kirik, mille aknad on pea alati kinni pandud, sealsamas liinide otsa peal. See minu jaoks lapsepõlvelikult tume ja võimas tunne, mida ma ei saa enam ühestki kaasaegseks renoveeritud korralikust kirikust - isegi see mu kodune, see Jekateriina oma, see Võrus on liiga korda tehtud. Siin Koplis tekitab too kirik mingi endasse sulgumise tunde. Kaurile see kirik ei sobinud. Keel kadus ära. Neelatus venekeelseks see kõik ja siis polnud kirikul enam mõtet. Aga minu sees kõlab see keel, vene keel.

Aga jah. Tollest kirikust linna poole on Sepa tänav. Ja tollel Sepa tänaval asus Sepa baar. Kunagi enne toda Sepa baari asus kino Edasi. Ja tegelikult enne Sepa baari oli Sauna esise baar. Ja tolle Sepa baari järgselt, võib-olla aegselt ka, oli tolles majas supiköök. Me käisime sealt mööda. Kahekesti. Sadakond meest seisis mingis lonkavas mustas rivis ja paar naist nende sekka sattunud. Vaatasime noid naisi ja mehi ega teadnud. Ega me keegi ei tea. Kunagi ei tea. Aga hirmus on ikka, et naised suudavad juua kuidagi tasakesti, tagakiusamata, või kaduda väikestest hallideks nähtamatuteks hiirteks, kuidagi tasakesti, tagakiusamata iseennast. Mehed aga põimuvad riburadasse, kõrtsi või vaikusse. Ja võib-olla tulebki see sellest, et meestele ei öelda, et sa võid nutta. Juua võid, lüüa võid, aga nutta... Ja seal nad siis seisavad supiköögi järjekorras, sada meest kahe naisega.

Ja kuidagi kummaline oli baarituuri ajal vaadata toda hirmsat tühjust, kust on läbi käinud nii palju viletsust ja valu. Selle peale nagu ei tulekski. See oleks nagu maha võetud ja ära jäetud. Aga see on osa elust, mis meil elada on antud. See tükike viletsust ja tükike õnne, mida soe supp sulle anda võib või tatrapuder või manna. Miskipärast - tuleb selle kõige peale lapsepõlv meelde ja see, kui vähe oli õnneks vaja. Minul enamasti vanaema ja mingit õhtupudru. Võib-olla nondel meestel seal supiköögi järjekorras on vaja seda meelde tuletada, seda näljasele iseenesest mõistetavat õnnetunnet ainsast lusikast supist. Ma ei tea. Kummaline koht too Kopli. Kummaline. Kummaline.

Aga jah mõni pingike ka mäletamaks aega:

05 märts 2018

Lugu ühest nõiast


Sa ootad minult midagi?
Nõid, minu nõid!
Sel hommikul,
kui taevas lõigatakse
tähtedest tükkideks
ja aeg rabab
uneuimast
sind endaks.
Sa ootad mult midagi,
igavese nooruse
sarnast.
Nõid, minu nõid!
Kes sa kümblesid
kord neitside veres,
kes rõkkasid noorust
ja suudlusi huulilt
neilt noormeestelt,
kes olid ehk liiga.
Oh nõid, minu nõid!
Kas oledki mõeldud
vaid jumaldamiseks?
Oh nõid, minu nõid!
Vaata peeglisse pisut!
Miks vaevatud oled
sa iluisust?
Oh nõid, minu nõid!

26 jaanuar 2018

Teater ja inimesed, kes kasvavad suureks, suuremaks

Lõpuks üle pika aja teatris. Minu keskkool koosnes kolmest tähtsast asjast: sõprusest (missiis, et kooli tagakiusatuima poisiga ja garderoobitädiga), teatriskäikudest ja raamatukuhjadest, mida ma kunagi läbi ei jõudnud töötada. Noh, umbes nagu praegu - ei jõua ega jõua korraliku töötamiseni tekstidega. Võib-olla see kerkib ühel hetkel silme ette ja ma saan sellega hakkama, võib-olla aga mitte. Ma ei tea ju. Me keegi ei tea ju. Oleme nagu üks suur sumisev mesilasparv, kes muudkui õpib, kasvab, tuuseldab end inimeseks ja on üldse, jah, on üldse.

Jumaldan hetki, kus ei kuulu mitte millelegi muule peale musta kasti, kust sirutuvad välja kas tants, liikumine, pinev vaikus või sõge sõnelus rahva sekka. Tänagi Tartus - see juhtub, kui vennad saavad aasta vanemaks pidamise päeva laupäevale surutud, ja mina olen ennast juba vabaks rääkinud reedeks. Nii on. Vabadus minna teatrisse, vabadus kaeda surmale ja pingele silma ja vabadus vaikida. Egas kolmapäeval sai kah käidud esietendusel. Sõge käimine oli. Ma ei saa siiani aru sellest kummastavast piltide vahetamise hullusest, mis käib kui sõge ja ilus ja poeetiline laul kaasas Rainer Sarnetiga. Kui sellele lisada Tiina Mölderi koreograafiakäsi ja siis veel see vapustav valgus ja idee teha kõike ringi sees, siis juhtub midagi hirmsat ja ilusat ja sõgedat korraga - juhtub Therese, juhtub lõplik öö. Juhtub see, mis tekitab tahtmist joosta enda poole. Mu sees on tihti jooksnud need naised, kes ei tea, kuidas saada mehele, või ei taha ja mitte sellepärast, et nad on lesbid või kibestunud, vaid sellised nagu inimesed ikka on, kui nad õpivad elama. Ma isegi õpin elama. Henryk õpetab. Aga enne Henrykut oli veel hunnik rahvast, kes õpetas. Mitte ainult muusikat kuulama või looma, nagu Ivo või Jürgen-Kristoffer või Kaur või jumalveelteab, kui palju on neid häid ja hirmsaid inimesi olnud, kelle olemasolu on kergitanud maast lahti mu jalad ja hinge. Mitte ainult armastama ilu, nagu mu armas isa. Mitte ainult hoolima heast söögist ja lugu pidama häädest soojadest riietest nagu Kadi, nagu tädi Olga. Ja ma ikka pole veel piisavalt targaks saanud. Ikka ehmatan oma rumalusest. Aga ma tahan inimestega olla, nagu Therese´gi - see Maria Petersoni mängitu - ihaldab olla ihaldatud ja armastatud. Muidugi ta valib ja vaatab, nagu inimesed ikka, valivad ja vaatavad. Võib-olla pisut kapitalistlikus maailmas, võib-olla natuke vähem.

Ehmatasin täna seal Tartu teatris ära: haigutasime, mitte korraga, aga haigutasime koos Henrykuga. See oli võimas, virgutav, vägev, implusse ja inimkehasid lõikav Renate Keerdi lavastus, kus ma korraga mõistsin, et olin omamoodi üles kasvanud. Et tegelikult ei ole ma kunagi ühegi teise oma meestuttavaga Kanuti Gildi külastanud peale Henryku, sest ma lihtsalt ei usalda nonde haigutusi. Isegi täna kartsin paaniliselt, et Henrykule ei meeldi. See hirm haaras mind endasse - ja samas haaras ka teadmine, et ma siis ise lähen, sest ega mul muud üle jää. Tuleb minna. Võtta oma väiksed jalad ja minna - sinna, kus on tants ja tagaajamine laval loomulikult. Jah - ma olen seal saalis näinud neid toredaid mehi, kellega tulla vaatama etendusi, aga ilmselt pole ma nende naine, nende jaoks, nendele. Ja ega nemad ka ole minule. Aga Henryk on kuidagi rahulik. Ta talub, aga ta ka oskab nautida. See on huvitav, kuidas kirglik talumine ja nautimine saavad ühel hetkel selleks samaks. Mäletan, kuidas ma õppisin kuulama jutlusi Võru õigeusu kirikus. Ühel hetkel ma sundisin ennast kuulama isa Rafaeli, kes oskas imeliselt nii vene kui eesti keeli tõlgendada põnevaid piiblilõike, mis korraga said uue kaja uues kuues ja ajas. Ega tants pole ka ju tegelikult muud, kui see, mida sa võid täitsa tänaval näha ja mõelda, et ahsoo inimesed võivad ka niimoodi suhelda. Mäletan siiani Mart Kangro etendust, mis justkui avanuks mu silmad tavalisele inimkehale, mis ei lakka jutustamast lugu, mis prõmmib inimhinge lahti. Ja nüüd Henrykuga ma kaen kõrval lahti prõmmimist. Nii hea on kaeda, nii ilus on näha, kuidas me kasvame. Eks ma pea ka kasvama.

Aga jah. Olgu see Kanuti Gild, Tatru Uus Teater või Sõltumatu Tantsu Lava - me elame ikka isekeskis selles võimsas maailmas, mis meid kasvatab olema parem, ilusam, hoolivam.


15 jaanuar 2018

Ilu on hirmus, ingel veel hirmsam

Mõnikord saame vihaseks. Mina saan. Ma käin Henrykuga kinos ja siis tulen pärast seanssi välja ja saan vihaseks. Mõnikord noogutan, et näe, nii nagu päriselus. Ja ongi, näe nagu päriselus, ilma igasuguste liiglihassõnadeta. Nii nii on. Ja ongi. Mõnikord ei oska ma midagi arvata ega kosta. Lihtsalt olen, nagu olen, nagu meiegi oleme.

Üle pika aja libistasin lahti Rainer Maria Rilke.

Ta on nii jubedalt ilus, et see on hirmus.

Eks ma isegi ole seda mõistma hakanud, et ilul ja ilul on vahe. Ja hea on, kui on inimene, kellele saab iga päev öelda, et ta on ilus. Ja hea on, kui oskad tajuda toda kõiketäitvat maailmailu tolles ilusas targas ja heas enda kõrval ja tunda nagu väike ehmunud laps, et siin ongi mu koht, et nendes kätes on jõud, mis mind kannab. Hea on.

Aga meeldib mulle ka see ilu, mida käed ei kanna. Puperdama, koperdama, kogelema, kõõksuma, ehmuma, suu lahti järele vaatama panev ilu. See on midagi, mis mehed on endale nagu ainuomandi võtnud. Öelnud, et ainult nemad võivad niimoodi vaadata poisse ja ilusaid noori naisi, kellest õhkub toda hirmnaiselikkust, ingellikkust, toda femme fatale´ile omast pühalikkust, mis lõhub kõike, mis oli enne või tuli pärast, kildudeks. Naine võib ju ka. Aga see pole väärikas. See pole naiselik mõelda, et mehed on ilusad. Ehkki tunnistan, et mind isiklikult ilusad mehed häirivad. Sellised, kelle lähedus on kaugele nähtavalt liiglähedane, mitte sellepärast, et nad oleksid pealetükkivad, vaid nende füüsiline ilu või seksapiil tekitavad nii mitmetimõistetavaid olukordi või lihtsalt head fantaasiat ja ajupuudulikkust minus, et tekib keskealise vanamehe tunne, kes katsuks hääga prinki peput, nagu Harvey Weinstein ilusat noort liha. Aga liha on liha. Ja liha katsubki päris tihti liha. Pärastpoole piinlikkusest kokku kukkudes. Mis metoo#? Ega naised pole selles osas kuidagi paremad. Kui naisel ikka võimunatukest on, siis eks ta käitu nagu mõned Gailiti kangelannad seal "Ekke Mooris" või "Toomas Nipernaadis". Või mis nad tegidki selle ilusa Arminiga, tolles Heinsaare jutus?

Ja kuidagi nii hästi kõlab selle kõige peale see lause:

Sest ilu pole ju muud kui õuduste algus,
mida suudame just veel  kanda,
ja imetlust äratab see, et huvitult
põlgab ta ära otsa peale meil´ tegemast.
Iga ingel on hirmus.

(ikka Rainer Maria Rilke, eksole)

Ja kui see ilu - see äsjatärganud naiselik või mehelik vägi, mis tõmbab ja lõikab ja põimib, mitte lihtsalt ei põlga ära, vaid nimetab koledaks enda katsumist, siis mõistame ehk natuke rohkem toda rilkelikku jahmatust. Ja mismoodi teisiti me saaks seda nimetada? Toda hetke, kus mõned inimesed pöörduvad ära, puutuvad kõige pühamat endas. Pöörduvad, sest neisse on kasvatatud uskuma alandlikkusse, tähelepanelikkusse. Jah. Ma ise arvan, et suurem osa jalgade trampimisest on minu jaoks arusaamatu. Nii meeste kui ka naiste puhul, kes loivavad kas poodi või panka või tööle ja löövad jalaga maha, kui nad just ülemused pole, ei ole neil õigust midagi nõuda ega midagi maha tõmmata. Lihtsalt ei ole.

Eile käisime vaatamas sellist filmi nagu "Kolm reklaamtahvlit linna ääres" - ja seal oli peategelaseks ema, kes kogu oma karakterilt meenutas Aileen Wuornost, toda hullu prostituuti, kes ühel hetkel hakkas mehi tapma, sest nood ei käitunud temaga kenasti. Teate küll "Monster" ("Koletis" 2003) - üks mu kummalisemaid ja lemmikumaid filme omal ajal. Ja too naisekuju, mis on tegelikult omal moel vastik, jõhker, inetu, kole - ka füüsiliselt eemaletõukav. Kuidas küll nii ilus naine nagu Charlize Theron sellesse tegelasse ronida ihkas? Ja veel Oscariga välja tuli? Ei tea. Mõnikord ongi tunne, et sellised koledad, kurjad, õelad, vanad naised (mehed on seda harva, meestel tekib mingi totter õilsuse oreool, kui nad kaitsevad oma naisi, lapsi, tütreid, poegi, mõelgem kasvõi Wind Riveri peategelasele Gory Lambert´ile) ongi ainsad, kes võivad kaitsta noori plikasid, sest nad teavad, nad on kogenud. Noori poisse ka. Sest nad teavad, nad on kogenud. Ja selles kõiges on midagi hirmuäratavat, eriti selles viisis, selles tunkede kandmises, selles põletamises. Selles halastamatus tundes, et me ei saa alla anda oma kõige ilusamate inglite (kes kõige selle juures on tõesti kõige hirmsamad, sest 17aastaselt suudab plika välja kanda selliseid lauseid ja riideid ja olemust, mis jahmatavad) eest seismist.

Olge emad, olge vennad, olge õed.

Nii ta jääb.

Aga sageli on nad nii ilusad, et see on hirmus.

14 jaanuar 2018

Sa pead vabandust paluma

Üle pika aja Kumus - korralikult Kumus, mitte viivuks või kuidagi, vaid viieks tunniks. Libisesin läbi iseenda trajektooride. Valge vein. Tädi Nadja - kogu aeg ainult lubab ära surra, ei ole endiselt seda teinud ja nõuab tähelepanu ja armastust ja mina ei suuda kuidagi seda talle anda, sest ta tõesti nõuab täielikku allumist oma diktatuurile. See kõlakski eesti keeles umbes niimoodi: "Miks sa mulle ei helista? Miks? Miks? Ma ju suren kohe kohe ära. Miks sa ei küsi, kuidas mul läheb? Miks? Miks? Ma olen ju vana. Sa ju tead, mis juhtub, kui inimesed ära surevad." Ausalt öeldes tean liiga palju. Ei viitsi enam selle suremusega tegelda.
"Sa pead nüüd mulle midagi ütlema."
Ma ei saa aru, mida ma talle ütlema pean. Seisan nagu tohlakas, jah pisut valget veini teeb mu laupäeva lõunal üsna lolliks, keset Kumu koridori ja passin kõrgustesse. Niimoodi passingi, nagu korralik vanainimene kunagi.
"Sa pead vabandust paluma, et sa pole mulle helistanud ega küsinud minu tervise järele."
Ja seal ma siis seisan ega suuda paluda vabandust inimese käest, kes igas telefonikõnes lubab ära surra. Ja on vana. Ja ei taha midagi muud kui mu häält kuulda. Ja nii ongi.
Isa. Tema kaasa. Henryk. Kõik on telefoni kaugusel.