09 november 2017

Põhimõtteid Agur Karukäpa ehk Maniakkide Tänava ja Tuuli Tolmovi õppetoast Tammelinnas

* Ikka Eesti oludest saab kirjutada. Ikka Marist ja Matist ja Ahtist. Kuigi minu meelest - kui ma lugesin Ülelahe pumpernikkelit, siis võis täitsa kirjutada 1990ndatel eriti veidrate ja keeruliste nimedega eesti noortest ka kirjutada. Dšonni või Ällen või veel midagi sama jubedat, mis määratleb ära, mis ajastust inimene on pärit. Näiteks Marie Ermeliine võiks täitsa vabalt olla 1910ndate väljalask ja eestlanna. Aga noh jah.
* Tegelaste motivatsioon on äärmiselt tähtis - sellepärast on mõistlik avada võimalikult vikerkaareline tegelase taust.
* Peab piisavalt konteksti teadma, et tunda oma loo kangelasele kaasa. See kaastunne ongi see, millel püsib lugu.
* Fakte ei tohi ühte tompu panna, nad tuleb mööda teksti laiali jaotada, et tekiks kude, mille seest näeks tervikut, nagu vaip. Sõnavaip.
* Värvikad detailid on hea, aga nad ei tohi põhitegelasteks muutuda. Või nad tuleb põhitegelasteks teha.
* Ära iseloomusta sõnadega hubane kool, näita, mida tehakse selle tunde tarvis, et oleks hubane.
*Olulist detaili tuleb korrata kolm korda, et inimesele jõuaks kohale, et see on oluline detail.







Tutvumine

"Teate, ma olen teid märganud. Te libisete mu majast mööda nii kiiresti ja vaikselt - nagu hiiliksite enda eest ära," ütles mulle pikkade ripsmetega, lokkis tulipunaste juustega naine sealt keldriaknast. Ta ütles seda minu vaikuses, tollel kuumast leemendava asfaldi lähedal asuvast aknast. Ma ehmatasin - nii nagu ikka, kui kuskilt jala kõrguselt hakkab miski kiiresti liikuma ja pöördub minu poole. Umbes nagu mõnes muinasjutus annab mõni hiir mõnele kenale vaeslapsele nõu.

Mis vaeslaps ma olla sain? 

Minagi olin teda märganud. Olin näinud tema õhtuseid telekavaatamisi selles kuuekümnendatel ehitatud maja keldris, kus ta istus oma erepunasel diivanil mürkrohelises kleidis, käe all paks kollane kass oranžide triipudega. 

Ehmunult. Teadmata, mida talle kosta, vaatasin üksiti oma jalgade vahele. Alustasin aeglaselt: "Jah..." Ma ei tahtnud öelda, et olen tedagi märganud. Võib-olla saab ta must valesti aru.

"Jah?" sõnas ta mulle lõbustatult. 

"Jah!"

"Ma lihtsalt otsustasin, et räägin teiega täna... On teil kiire? Äkki soovite kohvile tulla? Muudkui lähete siit mööda ja pane mind tähelegi."

Hõõrusin kohmetult oma koti sangasid, mis soonisid mu õlga, mu parem jalg tõusis õhku ja kuumale asfaldile, mis auras päevasest päikesest. Tahtsin tegelikult liikuma hakata. Ta oli mind ehmatanud oma liigse huviga. 

"Mul on kiire," ütlesin ruttu. 

"Ei-ei... Teil on ju tööpäeva lõpp."

"Me saame täna. Mina saan täna... Mind ootab ees... Meil tuleb külla... Me..." puterdasin omaette, sõnad said otsa, vaatasin naise kassilikke silmi oma jalgade ees. Ta oli ilus. 

"Te kardate mind?"

"Ei!"

"No päriselt! Te kardate mind? Või Melindat?" ta osutas kassile, kes ei pööranud meile mitte mingitki tähelepanu. 

"Ei!" ütlesin päris kõva häälega, "Ma lihtsalt ei taha praegu..." 

"Millal te tahate?"

Ohkasin. Ma ei saanud aru, mida ta minust tahtis. 

"Millal te sooviksite minuga kohvi jooma tulla?" kordas ta peaaegu, et nõudlikul toonil mulle lauset, mis kõlas otsekui ähvardus. 

"Ma ei taha," kordasin mina omakorda otsekui omaette, otsekui ninasse. Ta oli liiga ilus naine, et temaga kohvile minna. Mina olin lihtsalt üks ametnik, ühes ettevõttes, mind ei näinud keegi kunagi. Ma kandsin sama halli kleiti, kui mu vanaema, kes oli kunagi töötanud masinakirjutajana ühe kuulsa kirjaniku juures, kes viitsinud, elu lõpuni ei viitsinud kirjutama õppida, masinaga, sest see polnud see. Ja minu vanaema tippis masinal tema oode üha ümber ja ümber ja ümber. Ka siis kui tuli päris arvuti, ka siis kui kõik oli võimalik ära kustutada ainsa delete nupuga, istus ta kirjutusmasina taga ja toksis kirjaniku sõnu. Mina olin täpselt sama hädavajalik oma firmale, kui minu vanaema tollele vanale rumalale mehele, kes oli otsustanud olla gei. 

Me ei olnud sama masti. Me olime liiga erinevad. See punaste juuste ja ilusa kassiga naine ei olnud hallides kontorirõivastes, põhjaliku krunniga, mis tõmmanuks juuksed kuklasse. Ta oli lihtne, vaikne ja vahetu. Ta meeldis mulle. Aga mina ju ei pruukinud talle meeldida.

"Ma tean, et ma kõlan pealetükkivalt, aga te olete armas, kui te siit mööda lähete. Ma näen teid. Ma näen teid hommikuti, ma näen teid õhtuti," ütles ta mulle naeratades, "Te oleksite nagu õnnelik. Teid justkui kannaks kuhugi mingi suurem jõud."

"Õnnelik? Suurem jõud?" kordasin endamisi tema lauseid, teda ennast, üldse kogu olukorda. 

"Mina olen Lotta," ütles ta korraga sealt alt, "Kes teie olete?"

"Emmmm..." Tahtsin talle päris ausalt öelda, et minu meelest oma nime nimetamine ei ole õige. Et ma ei tundnud ennast hästi ennast nimetades Kiiriks, nii nagu see mu passis oli. Samuti ei tundnud ma, et see üldse minu kohta midagi oleks öelnud. Seega - tema arvas, et ma olen õnnelik ja mind justkui kannaks mingi suurem jõud. Oli see meelitus? Oli see midagi muud? Mis see oli? Mul oli hirm. Mida ta minust tahtis? Kes ta oli, et minust midagi tahta? 

"Andke andeks, ma lihtsalt ei saa. Ma lihtsalt ei tule sellega praegu toime," ütlesin talle ja läksin koju. Enam ma Lottat ei näinud. Tema kass, kes oli harjunud minu kortermaja katusel kräunumas käima, lakkas seda tegemast. 

Ka see punaste juustega naine minu magamistoas hämaruse saabumisel, mu unesegaduses ärkamises, ei tulnud enam mind minu koju kummitama. Aga see tunne jäi. See teatud sorti abituse tunne, et me ei ole alati kõiki inimesi väärt, kes meiega suhelda püüavad, et me ei suuda. Ja mina ei suutnud. Aga kuhu Lotta kadus oma kassiga? Minu suutmatusse.

03 november 2017

Hullumaja rahmeldus sellel nädalal

Nädal rahmeldab hullumajalikult. Noor poolalasti naine. Silmini raksakust täis. Otsekui surmale asetatud võimalikkus, millest me ei tea, kuidas ta lõhnab. Aga seks on selle nimi. Mul on peaaegu, et see lõhn sõõrmetes, kui ma näen, kuidas noor naine oma vaginasse küünla torkab. Ja selles on tohutult palju kitši ja hullumeelsust. Segadust. Pärast väljatõmbamist tunnen tupevedeliku lõhna, mis minustki eraldub. Ainus, mis mind mõtlema paneb on tüdruku vanus, ta on kakskümmend seitse, ja tema viis vaikida. Pärast küsitakse talt, et mida ta teeb ja ta vastab poolinglisekeelselt, see Treffneri kooli kasvandik, asju, mida ma ei hooma ega mõista. Maria Metsalu rahmeldab raksakusest õieli mööda Kanuti gildi ringi ja tekitab mõtteid. Ma ei oska oletada, kes või kuidas oli niimoodi mõeldud. Vaikselt oma tihkust ja naiselikkust näitama.

Mind on sel nädalal vist paar korda selliselt välja kutsutud. Et olgem naiselikumad. Olgem ilusamad. Olgem hoolitsetumad. Miskipärast tuleb mul alati midagi sellist kuuldes mu isa meelde. Ma armastan oma isa. Lihtsalt, labaselt nii nagu tütred ikka oma isa armastavad. Ja natuke vihkan ka. Lihtsalt, labaselt nii nagu tütred ikka. Mulle meeldib näiteks see, et ta on kirglik kirjutaja. Võrumaa Teataja arvamusteveerg on täis tema sõnumist. Samuti meeldib talle maju ehitada - ta on seda teinud vist kuueteistkümneaastasest nolgist saadik, võib-olla isegi juba varem. Teda haarab põnevus, kui ta kuuleb, et ta saab välja mõelda uue ehituskonstruktsiooni. Papi on mul ju imeline insener. Ja on asju, mis mind absoluutselt alati hulluks ajavad. Nii nagu kõikides inimestes on mõned asjad, mis hulluks ajavad.

Ja isa on üks nendest inimestest, kelle järgi ma kaldun joonduma. Muidugi on ta ka inimene, kelle vastu ma mässan. Minu jaoks tähendab suurem osa füüsilisest ilust midagi mannetut ja tobedat. Liigne puhtus ja kord - häirib mind. Ma tahaks sisulisi läbilõikavaid, mõnikord ka haigeks tegevaid sõnastusi, kuskilt sügavalt seest enda poole tulemas. Tahaks.  Tahaks. Tahaks, et midagi oleks nii valus, et selles seisnekski kogu maailm, kogu minu mõtlemise tihedus või kadumine.

Jah. Eile, kui kuulasin hra Kaintsi esinemas seal Rahva Raamatu neljandal korrusel - tajusin ma midagi veidrat ja valusat. Seda kui mage on tegelikult rääkida raamatutest. Just niimoodi, just sellises lootuses, et nad on kuidagi lõplikult hoomatavad. Et nad loovad justkui sildasid ja teevad midagi omavahel  öeldes mõistetavaks. Ma olen kasvanud üles Toomas Liivi ja Piret Viirese saatel. Ma ei usu klassikasse - ei riietumises, kirjanduses ega mitte elus. Ma usun, et mingil tasandil on kõik meie elatu, kogetu, hoomatu - alati mitteklassikaline. Alati on olemas murdepunkte, kus kohtume võõra, veidra, meie jaoks arusaamatuga. On kaks võimalust, kas me tunneme selle vastu piinlikku, lapsemeelset huvi, nagu seal filmis "Kolmanda astme lähikontakt" või me kardame, nagu me kardame immigrante, homosid.

Kardame kohtuda omaenese higihaisu või ebapuhtusega. Oma hullumeelsusega. Ja siis keset kõige ontlikumat suhet või abielu - kohtume kõige imelisema inimesega, kes toob kõik selle meis esile. Ma ei taha olla ei üks ega ka mitte teine. Pole kunagi tahtnud olla ei puhtusefriik ehk klassikaline kontoritibi. Minus puudub see - armastan lühikesi seelikuid ja olla ilus. On alati puudunud. Võib-olla siis kui olin viieteistaastane suutsin kanda pliiatsseelikut ja meenutada hajevil sekretäripreilit oma kuklasse tõmmatud pika patsiga. Elu lihtsalt oli selline. Mina olin selline. Ühel hetkel kandsin julgelt hipipatsi, mis sõbranna mulle punus, ja lootsin mitte kunagi suureks kasvada. Loodan siiani. Aga eks ma pean leidma selle kesktee - suureks kasvamise ja inimeseks olemise vahepeal. See on kindlasti olemas.

Aga mu kallis kaasa viibis Sinilinnu filmiviktoriinil, samal ajal kui mina passisin poolpaljast aga kummastavat Maria Metsalu Kanuti gildis. Teolt tabamise hetk.


26 oktoober 2017

Seeditav bipolaarne

Tõnis Vilu „Kink psühholoogile“ on luuleraamat, mida ma enamasti olen näinud proosariiulis. Alati, kui ma seda silmasin Rahva Raamatu eesti kirjanduse (loe: proosa) riiulis (pangem tähele luule riiul on lihtsalt luule riiul üldmõistena, ei mingeid eristusi, et tõlkeluule ja eesti luule), kergitasin kulmu. Ahhaa, seda raamatut peaks lugema! Sest nii põnev oleks ju teada saada, et miks kink ja miks psühholoogile. Ühel hetkel see muidugi kadus eesti kirjanduse riiulist ja läks luulesse. Siis kaotasin mõneks ajaks Tõnis Vilu jäljed.

Kuskilt kuulsin veel, et raamat oli bipolaarsusest. Ausalt öeldes – ja see võib kõlada äärmiselt tundetult – aga pärast selle raamatu läbi lugemist on mul endal ka tunne, et ma olen bipolaarne, keda arst vaatab pasliku meditsiinilise pilguga, rahulikult, kaugelt, objektiivselt. Umbes niimoodi vaatab kokk poeletis erinevaid toiduaineid: kaalikat, kõrvitsat, kapsast, lihatükki – teadmisega, et sellest tuleb midagi korralikku söögiks teha. Nii on ilmselt ühe bipolaarse, skisofreeniku või jumal teab kellega, kes kogemata või tahtlikult või sõprade toel on sattunud psühholoogi või hiljem ka psühhiaatri juurde. Siin kirjutatakse talle välja tabletid. Mina näiteks kardan paaniliselt tablette, aga arstid on rääkinud, et neist on kasu, et minust saab kas supp või praad – ühiskonna mõttes. Midagi kasulikku – midagi seeditavat. Muidu on see ju toores – liha või kapsas või kaalikas. Teda on vaja prepareerida. Tabletiseerida. Muidu läheb ju kapsas halvaks, kui teda ei hapendata.

Lugedes Tõnis Vilu raamatut – kerkib tihtipeale silme ette eneseotsinguis mitte intellektuaal, vaid inimene. Sest minategelane on ennast intellektuaalina juba ära tundnud, ta on esinenud Kirjandusministeeriumis. Tegelikult pole tal ju enda sotsiaalse staatusega probleeme, selmet on tal muresid rumalate, enesekesksete ja väiklaste arstidega. Mõnikord on ehk inimestega raske. Aga just see inimlik osa minategelasest, millel pole mitte midagi pistmist kirjandusinimesega, kes teab, mida ta kirjutab ja miks, kipub kappama omadel radadel. Mida aga teha oma kontrollimatu tungiga inimestele kõik välja öelda?  Ja pärast kohe vabandada?

Ühesõnaga midagi hirmus proosalist on selles raamatus küll. Täpselt sellist, et oootoootoot, millist suppi me täna õhtul siis keedame. Miskipärast on mul silme ees Kaur Riismaa, kellel õnnestus ühepajatoidu tegemisest kirjutada naljakas Michelangelo Antonioni filmivihjetega luuletus. Kuidagi pidulikult. Tõnis Vilu tekst aga on asine, irooniline. Ei mingit pidulikkust. Probleem on püstitatud ja seda on hakatud lahendama, kuigi teatavasti luule enamasti ei anna lahendusi. Tunde annab.

Tõnis Vilu proosaluule narratiiv võngub. Me loemegi kohati üht lugu – sellest, mis juhtub, kellegagi, kes on edukas luuletaja ja bipolaarne. Ega midagi tegelikult ei juhtugi. Tabletid mõjuvad erinevat moodi. Inimene nende mõju all tunneb ennast kord mugavalt, siis ebamugavalt. Aga seda mugavust või ebamugavust olen lugenud paljude kaasaegsete noorte luuletajate tekstides.

Ainus, mis on pisut teistmoodi ja mis tekitab võõristust ja põnevust korraga on see, mismoodi on presenteeritud tõenäoliselt minategelane raamatu kaanel. Raamatu kujundust kaedes kerkib silme ette Martin Helme või Varro Vooglaid või Jaak Madisson. Ilmselt nad manustaksid kaanel olevale noormehele mingit sorti tablette või keedaksid teda või praeksid, et oleks inimene ikka seeditavam, arusaadavam. Mis see siis olgu värvitud huultega ja puha? Kuidas see üldse võimalik on, et selliseid mehi eksisteerib?


Õnneks nad ei loe seda luulekogu, sest neid ei huvita. Või kahjuks, sest nad saaksid ehk paremini aru, mis tunne on olla häiritud oma psüühikast. Et mõnikord ei seedi inimene ennast isegi ära, et  tema sotsiaalne staatus ei aita tal toime tulla bipolaarsusega. Kuigi mis seal salata – see kaitseb  nii mõneski olukorras. 

16 oktoober 2017

Tol korral

Kuidas määratleda oma rumalust, kaduvust, epileptilist lahkumist otsekui ajast ja kohast? Kuidas tabada end otsekui ülesärkamiselt igal jumala päeval, kui kohtud sellega, kes oled kunagi olnud? Ja kes osaliselt oled edasi. See pisike plika pikkade mustade juuste ja paksude prilliklaasidega. Otsekui Väike Preili Päiksepaiste tollest filmist, mis võib-olla ajab naerma. Tol ajal olid tal kaks rastapatsi ja pikemaks veninud juuksed ja kulunud mustad prillid, mis peaaegu, et ninalgi ei püsinud. Tol korral oli ta armunud elusse. Tol korral lubas ta saada luuletajaks, aga sai täitsa tavaliseks tüdrukuks. Tol korral kui ta sai esimest korda elus teada, mis on siis, kui kõik unistused muutuvad väljakannatamatuks reaalsuseks.

Tol korral käis ta kaksteist tundi kord kolm päeva järjest korda tööl. Tal olid imelised töökaaslased ja viis olla vajalik. Tol korral kolis ta eraldi väiksesse tuppa ja tal polnud mõnikord süüa, siis jällegi sukkpükste tarvis raha ja siis teatergi oli liigkauge meelelahutus. Ah teater. Teater. Teater. Mida kõike ei taha üks väike vastik plika teatri nimel teha. Kõike. Teha. Kuigi elu oligi üks teater. Üks kummaline  viis ennast igapäevaselt erevärviliselt riietada. Tol korral oli ta liiga üksi, et olla kellegagi koos.

Tol korral kohtus ta paljude inimestega, kes olid liiga üksi, et olla kellegagi koos. Üks neist oli muusik, teine luuletaja, kolmas lihttööline, neljas raamatukoguhoidja, viies doktorant, kuues vana väike mees raamatukogust, neid oli rohkem kui teda ja mõnikord vastupidi. Tol ajal pidi ta päevast päeva korralikult naeratama. Õigeid riideid kandma. Aga tol korral ei teinud ta seda mitte. Võib-olla ei tee tänase päevani. Ei korralikku seongut pähe ega häid riideid selga. Milleks. Ja mis see tänapäeval korralik on? See matusematja näoga elu eest kõnelev vanamees üle Atlandi? Või ta ise? See noor naine. Noor - ta teadis kui vanaks võib saada.

Ja ta teadis, et hoolimata oma suurtest kannatustest,või ohkuipisikesed need tundusid võrreldes ema või vanaema või vanavanaema või vanavanavanaema või kasuemagi omadega. Tol korral, kui ta luges igapäevaselt kriitilispiksenoolelisi luuletusi blogidest ja poognast, kui polnud veel olemas feisbukki ega sõbralaadseid ega sõpru ega kindlaid inimesi, keda kindlasti jälgima, jagama, armastama pidi.

Tol korral, kui maailm oli rohkem süütu, kui hommikuid ei saanud alustada sellest, et tõmmates üle ekraani teadvustada tolle või teise olemasolu, jõuab teadvusse, et kes käis puhkusel, sünnitas lapse, leidis armsama. Tol korral, kui olidki üksi oma pisikeses Internetita toas ja kuulasid seda, mida elu sulle kuulata andis raadiost. Tol korral, kui maailm oli liigilus, et seda ilu mõista, sest see polnud fotografeeritud.

Tol korral, kui ta ei tahtnud saada maailmakuulsaks, kui ta tahtis vastutuseta töökohal teha ära seda, mida vastutusega töökohad ei suuda teha ära. Muuta maailma lihtsamaks ja paremaks kohaks, kus keegi hoolis väiksest lapsest raamatupoes või vanatädist või onust või sellest, et Juku-Kalle Raid oleks võinud luuletajaks hakata, aga tema näed hakkas Keskusi välja andma ja poliitikuks ja millekskõigeksveel.

14 oktoober 2017

Varjud

Mõnikord tuleb otsida lahendust oma kohalolule. Mitte nii nagu selle "Keti lõpu" küsimuses. Mitte nii nagu intellektuaalses soovis eemalduda pärisprobleemidest. Me endiselt pole endale leidnud ühtki mõistetavat puidufirmat, kes meie ahjud soojaks kütaks. Me endiselt teeme aknaid. Aga sest kõigest pole hullu, sest meil on natuke puid, millega kütta ja veel pole talv, et ei saaks aknaid teha. Aga ma räägin sellest ebamugavast, emata-isata, taustaloota kohalejõudmisest.

Inimene, kas jääb paigale ja vingub, või liigub edasi. Ehk saab mugavuspagulaseks, kes seda siin näiteks 2013. aastal kõvahäälselt pasundas? Mul ei olegi see enam meeles. Muide Birgit Püvel on põnev näitus Kunstihoones, "Varjupaik" või siis lihtsalt öeldes varju paik. Kirjastus Hea Lugu on välja andnud päris palju raamatuid sellel samal teemal - varju paik. Inimesed ongi võõrsil nagu iseenda varjud - ajaloota kohas, kuhu nad saabuvad, selleks et olla varjul, varjus ja varjuks. Olgu see Rootsi või Eesti või Soome. Meil ilmus kevadel Jörn Donneri "Rootsi. Rännakud võõral maal" - võimas ja kohati ebamugav raamat, sellest, kuidas inimesed kohtuvad omaenda varjupoolega, sisserännanuga, ja mis seal salata too, kes sisse rändab, kohtub iseenda varjupoolega sisserännanuna.

Nahavärv on midagi, mida ei muuda. Ka aktsent on midagi, mis jääb kurku krampi tõmbama. Huuled on harjunud kuidagi liikuma. Lihtsalt on harjunud. Kersti Salulaid, meie Soome-raamatu autor, käis hra Reikopile ette kandmas, mismoodi nad seal elavad. Aga teate, mõistlikum on võtta ette tema raamat "Ülelahe pumpernikkel. Soome tööle". Mingisugune vastik maitse tuleb suhu - ebamugavustunne. Kunagi oli mul sõber, kes ütles, et ta ei saa oma homoseksuaalusest muidu rääkida kui pilgeni purjus olles, sest see lihtsalt ongi see midagi, mis kannad kuskilt väga väga väga kaugel põhjas kaasas. Võib-olla teed teist nägu ka vahepeal, aga üldiselt see on see kahtlane nägu.

Ilusad inimesed muutuvad kuidagi hapunägudeks, kui nad ei tea, kuidas käituda omaenda veidrustega, rääkimata teiste inimeste veidrustest. Igal juhul mõjuvad nii Donner kui ka Salulaid üsna vastikult. Seda kõike pehmelt öeldes. Vastikult just sellepärast, et nad näitavad neid kihte, millest ei räägita. Mõnikord püütakse rääkida. Noh - üürihinnad Helsingis või Turus. Mitu keskealist jagamas ühikataolist korterit. Me ju nägime sedasama Ilmar Taska "Sangarites". Kuidagi imelik on. Kuidagi vastik on. Kogu selles - vabaduspüüus ja uhkes olemises on midagi väga ebamugavat ja imelikku. Miskipärast tuleb ühel hetkel lihtsalt suureks kasvada. Ja see on raske. Raske nii varjupaigale (Vao, millest muide Birgit Püve näituski räägib) kui ka varjuotsijale. Põnev ongi vaadata - immigrantide varje piltidel või minna puude varju tuppa. Korraga end mõttelt tabades. Jah, see ongi ju varju paik.

Näiteks Salulaidi raamatus on üsna palju varju otsivaid inimesi, kes ei oska käituda ega olla ühiskondlikus mõttes targad või tublid. Nad on ebamugavad. Nad ajavad hulluks. Mida sa teed ühe teismelise plikaga, kes ei tee vahet diabeedil ja deebetil või naisega, kes väidab, et jälestab joodikutest mehi ja alkoholi, aga enda kapis hoiab likööri? Või mehega, kes ei suuda alimente maksta, ja pageb Eestist eemale, et ainult mustalt tööd teha? See on keeruline lugu. Me ei suuda ennast kunagi täielikult kellegi olukorda panna.

Üks mu sugulane suutis maha mängida kasiinos kolmetoalise korteri. Ja mina võin ju vangutada oma peenikese kaela otsas rippuvat pead. Võin-võin. See käib minu eluga kaasas. Aga ma ei tea, kuidas see tegelikult juhtus. Me keegi ei tea. Ja mu sugulane ei sõitnud selle eest Soome. Mõned sõidavad päris-sõja eest. Mõned sõidavad väiksema sõja eest - pakku. Puupakku. Maapakku. Ära.

Donneri sõnum on, et me ei ole võrdsed. Ja tal on õigus - mõned meist on lollimad kui teised. Mõned suudavad ära kasutada kõiki oma võimalusi, mõned vaid osasid. Just need mõned satuvad silmitsi elu varjupoolega, nagu klišeeliselt ja tabavalt öelda võib. Nagu ühes vanas loos oli, kus vaenelaps sai endale uhked riided Vanakuradi käest, aga Talutütar viidi otse põrgu. Nii see käib. Nii on alati olnud. Mõni kuulab hiirt, teine oma ahnust, kolmas oma surnud ema, neljas teab, kuidas toime tulla teisiti, missiis, et kõige lõpuks oleme kõik vaid kellegi mälus pesitsevad varjud.


Lotta

See kohatine keeleline üksindus, kuhu ta mõnikord täiesti alateadlikult sattus. Ta vanaema ja ema rääkisid temaga ainult vene keelt või midagi sarnast. Mida rohkem lõpu poole, mida jõuetumaks muutus vanaema, seda vähem rääkis ta temaga puhast vene keelt. Nüüd kui ta mõnikord oma vanatädile Lasnamäel külla satub, ei mõista ta seda tema jaoks jõhkrat temperamenti. Vanaema polnud selline. Temas oli püsiv tragidus, mis kulmineerus diskreetsuse ja tähelepanelikkusega, millist Lotta kuskil mujal kohanud polnud. Vähemasti mitte venekeelses keeleruumis või kui siis ehk ühe oma lapsepõlvesõbra emas, kes oli samasugune väga hoolitsev, väga tähelepanelik ja väga diskreetne. Lotta vajas seda teatud sorti suutmatust küsida valesid küsimusi, vajas ettevaatlikkust, mida ta nii tihti enam ümber kohtas.
Teda ärritas ülevoolavus, mis kaotas oma piirid, mis lõhkus tema piiridesse sisse ja vihastas teda kõige enneolematumal moel mõnikord. Kuidas sa julged? Oli sageli Lotta küsimus tollele kujuteldavale tädile Lasnamäel. Mõned küsimused ja neid tekkis mõnikord juurde ja nad ilmusid eikuskilt kohale ja ärritasid. Nagu näiteks see küsimus, et mis siis ikkagi juhtus - vanaemaga või vanatädiga või Lotta emaga.
(kõigiti hädavajalik pooldiskreetne pildike inimesest tänaval, umbes nagu Lotta) 

Keegi ei teadnud. Lottast sai tänu eestikeelsele ümbrusele eestlane. Juba lapsest saati - sest ta oli sündinud kaheksakümnendate keskpaigas ja Nõukogude liit hakkas mõranema päris kõvahäälselt ka eestikeelses lasteaias kaheksakümendate lõpus. Ta kuulis, kuidas väikesed lapsed jälestasid kõvahäälselt punast värvi ja vene keelt. Tema esindas ühte neist pingsamalt, kui teisi. Lotta oli väike tüdruk, kes tükk aega ei julgenud kellegagi lasteaias suhelda. Vanaema tõi ta kohale ja Lotta nuttis alati hirmuäratavalt kaua, sest ta ei kuulnud vanaema häält, ka tema  keelt mitte kuskil. Kõikjal räägiti eesti keeles. Lõpuks ta loobus otsimast. Lapsed vaatasid teda alati imelikult - sest tal olid kõige tumedamad juuksed kogu lasteaias ja kõige teistsugusem ema-isa (vanaema). Mõnikord mõtles Lotta, et ta ei saa täpselt aru nendest ema-isa kontseptsioonidest. Tõenäoliselt ei mõelnud ta veel päris nii keeruliselt. Nagu ta ei saa ka vene või punasefoobiast aru.
Ema oli lihtsalt ühel hetkel lakanud olemast. Sellest ta sai aru. Teismeliseeas haaras ta sellest ema mitteolemasolust nii tugevasti kinni, et Lotta tundis end kuidagi eriti palju kannatanuna. Hiljem haaras ta veel paljudest rasketest probleemidest kinni ja tundis end veel rohkem ohvrina. Tegelikult oli ta üsna heal järjel isa tütar, kes oskas põngerjast saati kahte keelt, käis vanaemaga pühapäeviti kirikus. Tal oli tõesti väga äge vanaema. Ja hiljem õppis kõrgkoolis, sest see oli ainuke asi, mis ta teadis, et tuleb teha õppida, magistrikraadini tähtsaid aineid.
Igal juhul - tema küsimishirmust - mis võis kohati areneda puhtaks lolluseks - tulid ka Lotta probleemid. Näiteks ta ei julgenud sageli inimestelt küsida, kas nad saaks talle vastu tulla. Kas nad saaks teda aidata? Kas nad saaks ühte või teist asja? Temas tekitas see alati väga mitmetahulisi ennastõhkavaid ebamugavaid tundeid. Näiteks üritas Lotta viimased pool aastat rääkida oma töökaaslasega tolle ärritavast kombest tulla tööle, nende kenasse kabinetti ja teha suurpuhastus mitte ainult enda vaid ka tema laual. Kõik need nimekirjad tegevustest, mida tuli teha, kadusid, sest need olid valgetel lipikutel mööda lauda laiali. Aga töökaaslasel oli häire, millest oli ka Lotta häiritud. Aga kuidas tulla selle lausega välja, et ärgu tõstku tema laual asju ümber. Diskreetsus lükkas Lotta tavaliselt oma kohale vaikselt istuma.